India filosoofia
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Detsember 2017) |
India filosoofiaks nimetatakse India mõttetraditsiooni, mis algas upanišadidega.
India filosoofi Sarvepalli Radhakrishnani järgi on vanimad neist ühtlasi "maailma varaseimad filosoofilised teosed"[1]. India filosoofia nimetamine filosoofiaks on vaieldav, sest filosoofiat võidakse määratleda nii, et see hõlmab ainult Lääne filosoofiatraditsiooni. Vahel samastatakse ekslikult india filosoofia hinduistliku filosoofiaga, mis moodustab vaid osa India filosoofiatraditsioonist.
Tavaliselt jaotatakse India filosoofiakoolkonnad klassikalisteks (sanskriti astika) ehk hinduistlikeks (kuus koolkonda; peavad vedasid eksimatuks teadmisteallikaks) ja mitteklassikalisteks (nastika)[2]. Ortodokssed koolkonnad on njaaja, vaišešika, saankhja, jooga koolkond, mimaansa ja vedaanta. Šramanad rajasid materialistliku lokaajata, adžiivika, džainismi ja budismi. Vidjāranja jaotab India filosoofia 16 koolkonda, mille hulka ta arvab ka Saiva ja Raseśvara[3],
India filosoofia põhikoolkonnad kujunesid ajavahemikus 1000 eKr kuni meie ajaarvamise esimeste sajanditeni. Kommentaarid ja ümbersõnastused lisandusid kuni 20. sajandini, mil tegutsesid näiteks Aurobindo ja Prabhupada. Eri koolkondade võistlus ja segunemine olid kõige tihedamad nende sünniaegadel, eriti 800 ema kuni 200 ema. Mõned neist jäid ellu (džainism, budism, šivaism ja advaita), teised kadusid või liitusid (saankhja ja adžiivika).